Sa tulid läbi haljendava metsa ...
ja tulles läbistasid tüvesid.
Su olemine kaua ei või kesta,
su lahkumises peitub hüvesid.
Ma ei kahtlegi su sõnades ja jõus,
kui puistad mulle oma tõdesid ...
Ent südames ei saa ma olla nõus,
et olematuks muudad jõgesid.
Iseeneses käies
pisened,
näides suur.
(Madis Panama. Liblikas kaevus. - Luhalind 3. Tartu, 1989.)
No comments:
Post a Comment